Webbyt
Webbyt
 
 
 
 
 

 
 
  AVALEHT
  Uudised / Artiklid

 

 

2016-DVD-2CD
Kutsu esinema

 

 

   
 
Uudised / Artiklid
Prindi Sisukaart
 
 

Anne roosiaia õied ja okkad / Pere ja Kodu

25.03.2010

Tekst: Regina Hansen
Fotod: Riina Varol

Anne Veski pälvis 10 kuu eest vanaema auväärt tiitli, kui tema tütrel Kerlil sündis väike Frederik. Nüüd katsub Anne tihedat esinemisgraafikut trotsides korra nädalaski pisipoisil külas käia. „Püüan lihtsalt olla ta sõber, jälgida, kuidas lapsel elu läheb. Ehk ka tasa teha seda, mis omal ajal Kerliga vajaka jäi.”
 

Kerli on ema külla oodates teinud valmis iganädalase leivalaari: kaks oma perele, üks emale. Köök lõhnab koduselt. „Juba terve aasta olen ise leiba küpseta-   
nud,” mainib Kerli. „Sel on ikka hoopis teine maitse – ja iga kord isesugune.” Väikese lapse emana pooldab ta looduslähedast mõtteviisi ja elustiili: mahetoit, rinnapiim, mitte ühekord-
sed paber-, vaid marlimähkmed, vähe asju (näiteks Frederiki mänguasjad mahuvad ära kõigest väiksemat sorti punutud korvi).
Annele on ökoteema natuke kauge. „Vanasti ju söödigi ainult kodu lähedal kasvanud asju ja kartuleid väetati sõnnikuga.” Ent kui mahedad peaksid olema kasvatusmeetodid, et lapsest tuleks terve ja tubli inimene? Anne ja Kerli arusaamad ja mõttesuunad on siingi eri põlvkondadele omaselt ise moodi.

Päikselaik igas argipäevas
Anne ei hakka ei enda ega teiste pärast tõde ilustama, kui lapse sündimisest räägib. „Ma ei saa öelda, et see oleks minu jaoks olnud ime, nagu mõnikord raamatus kirjutatakse. Enda emaks saamisest mäletan lihtsalt, et Kerli vaatas mulle oma suurte silmadega otsa nagu üksainus küsimärk, et mis siin toimub. Ja kui Frederik sündis, ei olnud ka tunnet, nagu oleks plahvatus käinud – ja ma ei hakka valetama. See oli väga rõõmus sündmus, aga tema tulemine ei olnud ju ootamatus.”
Ema- ja küllap ka vanaematunne tuleb ikkagi aja jooksul, teab Anne. Ent miski muutub naise elus siiski jäädavalt. „Ehkki Kerli oli juba 31, kui Frederik sündis, ja mina 21, kui Kerli ilmale tuli, arvan, et emaks saades on kõigil tunne üks – oled küpsemaks saanud, mitte enam nagu leheke tuules.”
Anne suu räägib, aga pilk saadab Kerlit, kes punaste punnpõskedega unesooja poisi just rõdult tuppa tõi ja kandekotist lahti pakib. Põnn on maganud magusasti ja seletab nüüd kätega vehkides: „Oua-oia, tähh!”
„Silmad on tal küll meie, Veskite poolt, see on selge,” läheb Anne hääl tütrepoega silmitsedes hellaks. „Ja pikk mees tuleb kindlasti – isa (kunstiteadlane Georg Poslawski) on tal ju pikka kasvu ja onupojad ka kõik kahemeetrised. Aga tulgu välimus, milline tuleb, peaasi et temast saab ikka tore poiss!”
Kerlile antud lubadust millalgi täiskohaga vanaemaks hakata kavatseb Anne igatahes pidada, ainult et… kunagi hiljem. „Pensioniiga lükkab ju meie armas Eesti riik üha kaugemale. Esinemisi aina pakutakse. Iseasi, kui Kerli kipuks kiiresti tööle.” Aga ega ikka kipu küll.
Kerli ütleb, et tema ei raatsiks lapsega koosolemisest mitte mingi hinna eest loobuda.
Tänu pojale on ta avastanud endas uusi tahke – näiteks võime asju palju rahulikumalt võtta. Ta loetleb: „Koristada ma endise innuga lihtsalt ei jaksa ja nii lasen tolmurullidel rahus ringi veereda. (Olgu märkusena küll öeldud, et Kerli kodust ei leia ka elava kujutlusvõime korral tolmukübetki) Varem ei saanud ma aru, kui pereasjade pärast tööl midagi pooleli jäi, nüüd küll.”

Keerulised valikud
Oma Kerliga pole Anne kuigi palju aega koos veeta saanud – tüdruk kasvas tema sagedase äraoleku tõttu Raplas vanaema juures. See tundub lauljale praegugi, tagantjärele, asjade paratamatu käik. „Mis teha – minu töö ja amet oli selline, ja karjäär just hakkas. Ma ei saanud ju teda Venemaale kaasa võtta! Mitte et ma õigustaksin ennast, aga vanaemaga tundus tal olevat hea ja turvaline.” Tütre suurekssirgumine tuli talle siiski liiga ruttu, liiga väheseks jäi seda koosolemise aega.
Kerli enda soov on olla lapse jaoks alati olemas. Ta mäletab, kuidas väiksena emast puudust tundis, neid tema pidevaid tulekuid ja minekuid. Ent Anne kinnitusel ei erinenud sellest kirjeldusest tema endagi lapsepõlv: isa-ema olid alati kas tööl või siis ehitasid maja – talle ja vennale tundus see aga enesestmõistetav. „Nii nagu tänapäeval teaduslikult öeldakse, et ema peab lapse juures olema… keegi tol ajal sellest ei rääkinudki ja täiskasvanutel polnud oma asjade kõrval mahti sellega tegelda.” Kord ja distsipliin oli nende kodus siiski kõvad. Sellele mõeldes ongi Anne endamisi imeks pannud, kui leebe oli tema ema vanaema rollis. „Küllap oli tal siis juba ka rohkem aega – Kerlit hoiti nagu silmatera.”
Ema Ellen Vaarmann oli kindla käega tegus naine, oskas kõike: armastas teha käsitööd, õmbles, oli hea kokk. Anne on rahul, et need naiselikud oskused pole ei temast ega vanaema käe all kasvanud tütrestki mööda läinud.
„Kerli, jah, ikka teab, mida õmblusmasinaga teha. Ise tunnen naisi, kellel pole kodus isegi niiti ja nõela. See on minu jaoks absurd,” tunnistab Anne. „Et kui on vaja püksisääri lühemaks teha, siis viin õmblustöökotta – täiesti jabur ju! Ma ei ütle, et teen kleidi algusest lõpuni ise – aga vajadusel saan hakkama.”
Näpuosavuse poolest saaks Anne vanaemana läbi küll. „Kududa-õmmelda-heegeldada oskan. Küpsiseid teha samuti, aga pliidi juurde mind lihtsalt ei tõmba. Võin ju süüa teha, aga siis jälle keegi helistab tööasjus ja toit võib kärssama minna.”   

Pada ja sobivad kaaned
„Laulja kõrval ei saa iga mees hakkama,” tõdeb Anne. „Tipi-koolis me Jaaguga (Jaak Veski, 1956– 1994) abiellusime. Riid tuli majja siis, kui ma mööda Venemaad reisima hakkasin. Artist saabki seepärast elada ainult kas teise artisti või moosekandiga, kes ise on selle elu sees ja asjast teab.”
Oma isa ja temaga suhtlemist mäletab Kerli helges valguses. „Kui laps tuleb külla, siis tehakse ju ikka vahvaid asju – meie käisime kohvikus või loomaaias, saime vanavanemate juures kokku. Selles peres on ikka palju loetud. Isa mäletan ikka, nina raamatus, ja mullegi on see külge hakanud.” Kerlile on oluline, et isa-ema lahutus pole kuidagi mõjutanud suhteid vanavanematega. Annelgi on nende kohta vaid head öelda: „Taadimemme on kõige toredamad inimesed üldse, nendega ei saakski teisiti. Kogu nende elu käib laste ja lapselaste ümber.”
Oma nüüdse abikaasa Benno Beltšikoviga on Anne elanud koos varsti juba 30 aastat. Mõlemale on see teine abielu – sedakorda õnnelik. Kahel elukogenul on kooselu juba lihtsam, usub laulja. „Eks esimeses abielus saab inimene vitsad kätte. Seal, kus esimeses elus mõtled: see ei meeldi, kasvatame ringi, ei tee järgmises elus enam suudki lahti.” Ent seda usub Anne küll, et uus kaaslane satub ikka olema eelmisega sarnane – pada ju leiab ikka oma kaane. Ja selle põhjal tundub Annele, et küllap on talle saatusest ette nähtud keskmisest temperamentsem kaaslane.
Kasuisa-tütre suhetest pole Kerli ja Benno puhul põhjust rääkida; ema ja tütar meenutavad, kuidas Kerli ema mehele selgeks tegi, kes on ta isa ja kes mitte. „Ta on veel kangem kui mina,” märgib Anne muiates.

Frederikile pani nime tema isa.
Kerli ja Georg mõtlesid kaua,
mida panna, kui sünnib tüdruk
või kui poiss. Tüdruku nimi oli
kohe olemas, poisi nime üle aga
vaieldi pikalt. „Frederik oli esi-
mene, mis mõlemale väga meeldis.
Ja kui sündis, siis oligi täitsa
Frederiki moodi,” naerab Kerli. 

Lapsed raudrakkes
„Kerli võib sellega nõus olla või mitte, aga mina leian, et mida rohkem laps teeb, seda rohkem ta jõuab. Nii tekivadki tööharjumus ja vastutustunne,” kuulutab Anne. Temal oli lapsena nädalas üksainus vaba päev – pühapäev. „Hea õppimine oli elementaarne, aga peale selle käisin ka muusikakoolis: kaks korda nädalas oli solfedžo, kaks korda nädalas klaveritunnid. Lisaks veel trennid. Olen lauatennises mitmekordne noorte meister ja kuni neljanda klassini jooksin aina ühest spordilaagrist teise.”
Kerli tõdeb, et temal oli kuni poja sünnini lapse vaba aja sisustamisest samasugune arusaam. Nüüd arvab ta teisiti. „Tahaksin neidsamu müüte ja kasvatuslikku taaka seljast ära saada, et mitte teha nii, nagu on enne tehtud, küsimata, kas see on kasulik ja vajalik.”
Eks Kerlilgi oli lapsena emaga sarnane elurütm – muusikakool ja peotants –, iga päev oli tal ikka mõni trenn, mõnikord venisid päevad kaheksaniüheksani. Oma lapsele ta niisugust elu küll ei sooviks. „Trennis võib olla tore käia, aga kui oled väsinud, siis sa ei tunne sellest mõnu,” teab ta oma kogemusest. „Lapsel peab olema aeg, kus ta laseb auru välja, mitte see, et ta on hommikust õhtuni kogu aeg kammitsetud. Olema peab ka seda aega, kus ta saaks üksi endaga ja oma mõtetega olla – kas või raamatut lugeda. Lihtsalt vaikust ja rahu. Kust see sisekaemus siis peaks tulema, kui su laps on kogu aeg ühes või teises trennis?”
Kerli ei poolda sugugi, et juba eelkooliealisi hakatakse drillima – lapsepõlv rikutakse ju ära!
„Puudu jääb see sisemine rahu ja vastuseta küsimus, kes olen mina ja mida ma ise soovin: olen 30, aga kas ma elan oma elu nii, nagu mina tahan, või nii, nagu mu vanemad tahtsid. Kes siis mina lõpuks olen?”

Anne või töö?
„Töö,” vastab Anne kiiresti. „Mina, vot, ei ole nii andekas inimene. Eeldusi võib olla, aga kui lased kõik lõdvalt käest, siis jäädki elus käega lööma juba esimese takistuse juures: ah, ma ei viitsi, ma ei taha. Mida sa siis teed? Võtad seljakoti selga, lähed maailma rändama? Aga ükskord tuled tagasi ja pead ikka mingit tööd tegema. Iga ameti juures on momente, kus vahel ikka pead ennast sundima ka!” Anne tunnistab, et ei tahtnud omal ajal kuidagi klaverit harjutada – hiljem määrasid aga just klaveriõpingud kogu ta elu sisu. „Muusikaga teenin nüüd ju leiba.”
Kas ta muusikakooli üldse minna tahab, ei küsitudki. „Mul olid ema-isa, kes armastasid koorilaulu. Ema mängis natuke klaverit, isa akordionit. Üsna loomulik, et nad panid lapse muusikakooli. Poleks kästud, poleks ma ise selle pealegi tulnud, et sinna minna.” Muusikaõpingute vajalikkusest hakkas Anne aru saama alles siis, kui üliõpilaspõlves bändi tegema asus. „Mäletan momenti, kui ma süntesaatoril esimestest akordidest, lahendustest aru sain. Mind võeti punti ju süntesaatori peale, laulmine tuli alles hiljem.”
Praegu ta klaverit ei harjuta, seepärast ei oska ka mängida, aga laulud suudab selgeks õppida ikka noodist. „Muusika andis mulle teeotsa kätte ja küllap paljudele teistelegi – kõigist ei peagi tulema lauljaid, aga mõnest muusikakoolis käinust tuleb kindlasti hea muusikakasvataja, koorijuht. Silmaringi ja võimalusi avardab see õppimine igal juhul.”
Annele on mällu sööbinud hetk lapsepõlvest, kui klaverimäng tõelise piinana tundus. „Olin siis teise või kolmanda klassi tüdruk. Juuni lõpp, väljas 25 või isegi 30 kraadi. Kõik teised lapsed olid õues, mängisid koos rahvastepalli ja kilkasid. Mul olid jalas sitsist mängupüksid, klaverieksam oli tulemas ja ma pidin harjutama. Ema istus mu kõrvale ja pani vitsa klaveri peale. Ja nüüd võin mõttes öelda: aitäh, et ta hoidis oma joont ega andnud meie jonnile järele.”
Kerli leiab ometi, et laps suudab ka ise ses asjas kaasa rääkida. „Kas pole ikkagi nii, et last peaksid tundma õppima tema esimesest päevast? Mida me ei tee, ongi see, et ei püüa last tundma õppida, vaid talle oma ühiskonna reegleid peale suruda. Võib-olla ma olen idealist, aga enne kui otsustada, kuhu ta õppima paned, teedki seda, et laulad talle, tantsid temaga. Nii tulebki välja, mis talle rõõmu pakub.”
Anne jääb oma arvamuse juurde: „Ei avane see laps sul midagi seitsmeaastaselt. On erialasid, mida peab veelgi nooremalt õppima. Anna lapsele natuke sporti, natuke muusikat – sinu kui vanema asi on ta kas või ajada sinna. Kui pole aluspõhja, pole tal hiljem millegi vahel valida ka.”
Erinevalt Annest valis Kerli viiuliõpingud siiski ise. „See oli hästi emotsionaalne hetk,” mäletab ta. „Istusin teleka ees, vaatasime üht sümfooniaorkestri esinemist, ja mina mõtlesin: kui ilusad need viiulid ikka on, seda tahaksin mina ka teha.” Kui selgus, kui palju peab pilli harjutama, oli Kerlil viiulimängutuju varsti läinud, aga muusikakooli pooleli jätta ei tulnud kõne allagi.
Ühes on Anne ja Kerli ühel nõul: kui harrastus on juba valitud, siis tuleb last toetada, ehkki lubatud meetodid selleks võivad ema ja tütre meelest olla erinevad. Anne (teeb Kerli poole käega graatsilise žesti): „Tuleb selgitada, nagu sina ütled, kui oluline on klaverit harjutada. Kerli (viivitades): „No, põhimõtteliselt küll, jah.”
Kerlile hakkas viiulimäng tõeliselt meeldima alles pärast muusikakooli, siis tegi ta seda aasta aega isegi ansamblis. Nüüd mängib vahel mõnuga klaverit, mille abikaasa talle viimati sünnipäevaks kinkis. Nii lahedat improvisatsiooni nagu onu Matilt (Mati Vaarmann – Anne kolm aastat vanem vend) tema esituses küll ei kuule, aga musitseerida on ikka tore.

Vits ja vabakasvatus
Anne: „Oi, mina sain vitsa isegi 16selt. Tulin kusagilt hommikul koju, ema oli mu peale kuri...”
Kerli: „Sel ajal oligi ju põhiline ikka kuulekus ja kord.”
Anne (veidi ärritatult): „Kerli, tahad öelda, et sa oled nüüd koledasti vitsa saanud või?”
Kerli: „Kuule, ma olen vitsa saanud isegi sinu käest.”
Anne (lepitavalt): „No väikse nätsu ainult, see polnud vitsa saamine.”
Kerli (kindlal toonil): „Ikkagi on see vägivald. Ei saa ju öelda, et see löök veel ei ole vägivald ja see juba on.”
Anne: „Ikkagi arvan, et kui annad lapsele korraliku keretäie, on see vägivald, aga kui korra vitsaga vastu jalgu paned… Loomulikult – see on su enese abitus, mis lööma paneb, aga miks sellest suurt numbrit teha? Uuemate seaduste järgi tuleb nüüd välja, et laps võib oma ema-isa selle peale kohtusse kaevata. Mis siis edasi saab – kas nagu kaks vaenuväge elavad koos?”
Anne püüab teema kokku võtta: „Kerli on meil väga põhimõttekindel inimene, mina selline ei ole. Selles erineme väga suuresti. Aga tema laps kasvab nüüd nii-öelda vabakasvatusega…” Kerli sekkub: „Mkmmm! Eestis on sellel sõnal halb maik. Kui vabakasvatuse vili on narkomaanid, kes jõlguvad poekeskustes, siis ma tõesti arvan, et meil ei peaks vabakasvatust olema. Aga mina ei mõtle vabakasvatuse all seda, kui sa üldse lapsele tähelepanu ei pööra; kui ei tunne huvi, kuidas tal elus läheb; kui sind pole olemas, kui tal vaja on. Loomulikult kasvavad neist narkomaanid ja pätid, sest nad tunnevad, et neid pole kellelegi tarvis. Nad leiavad lõpuks selle kambavaimu, sest see on võimalus kuhugi kuuluda – keegi tunneb ometi huvi, kuidas neil päev on läinud!”

Kas laulja teeb tööd?
Anne: „Minu elu lauljana on tegelikult üks suur privileeg. Ma pole ju elus kunagi tavamõistes, üheksast viieni, tööd teinud. Medalil on muidugi ka teine külg: iseenda köögipoolt pole mul kombeks näidata ja sellest rääkida, aga see on ikkagi ränk töö, sõita mööda suuri avarusi. Vastutama pean ise, süüdistada vigade puhul saan ainult iseennast.”
Kerli ega ka kellegi teise jaoks väikeses Raplas polnud Anne Veski amet saladus, ent ehedal kujul nägi tüdruk seda alles siis, kui ta paaril suvel emaga koos esinemas käis. „Nägin tööd, mis hakkab kodust pihta ja lõpeb laval. Mingil hetkel sain aru, et see ei ole elu, mida mina elada tahan. Esiteks ei ole ma üldse ööinimene, ka ei ole ma pidude inimene.” Praegugi tuleb ju Kerlil lapse tõttu öö jooksul mitu korda üles ärgata, aga kui see oleks muul põhjusel – näiteks selleks, et minna diskoteeki, siis tunduks see ikka liig.
Küllap iga teine tüdruk oleks tahtnud olla tema ema sarnane Roosiaia Kuninganna, samasugune kuulus ja ilus laulja, aga emaga väliselt nii ühtmoodi Kerli soovis iga hinna eest temast erineda. „Tahtsin varjust välja. Mind näiteks häiris, et fotosid vaadates ei saanud ma aru, kas see on ema või olen ma ise sarnases „firmasoengus”.”
„Nähtamatu” kompleksist vabanes Kerli alles millalgi pärast 20ndaid. Ta läks õppima juurat – see soov oli küpsenud hästi pikalt. „Lapsena seostasin juuraharidust õiglustundega, hiljem, sellel erialal töötades, on mulje muidugi teine.”
„Emale on hästi oluline väline pilt,” märgib Kerli ära veel ühe erinevuse. „Seda mäletan juba vanaemaga kooselamise ajast. Kas või see, et hästi korralik riietus peab olema, kui teised näevad. Ka intervjuudes tohib ema arvates rääkida ainult sellest, mis on hea ja positiivne.”
Anne aga ei mõtlegi solvuda, tegelikult on ta sellega lausa päri. „Selline on tõesti mu põhimõte, kuni ma siin maamuna peal kõnnin! Ja kas ma peaks oma hädasid kellelegi kaebamas käima? Kes sellest õnnelikumaks saab? Et: oh, tal on ka midagi halvasti!?” viskab ta õhku küsimuse. „Ma olen seda meelt, et mida positiivsem olen ise, seda positiivsemad on mu ümber ka teised – just positiivsus tõmbab positiivsust ligi. Mingeid halisejaid ja virisejaid ma oma ellu ei taha. Ei meeldi mulle selliseid inimesed, ei suuda kaua sellistega suhelda. Peale sinu enese pole keegi milleski süüdi!”

Käbid ja kännud
Seekord on käbi küll kaugele kukkunud? Kerli naerab: „Hiljaaegu tegime isiksuse testi. Mina olin enda oma just ära täitnud ja panin ema paika: niikuinii oled hoopis teistsugune. Ja ainult kaks punkti oli erinevust!”
Anne (kulme kergitades): „Tahtsid öelda, et olid pettunud?”
Kerli: „Paistab tegelikult, et teenime erinevate vahenditega samu eesmärke.”
Anne: „Mul on näiteks meeles, kui sa ütlesid, et mina valin sinu omast hoopis erineva mehe…”
Kerli selgitab, et oli selle väite paikapidavuses veel hiljaaegu veendunud. Kuni abikaasa näitas kunagi üht noorpõlvepilti, kust vaatas vastu tema isa täpne koopia.
Või seegi, kui Moskvas Kerli korteris elades jõudsid nad üheskoos järelduseni, et laulja ja diplomaat on vägagi sarnased ametid. Venemaal on nad esindanud oma tööga Eesti riiki ja eestlasi. Anne naerab: „Jah, ainult, et mina olen saanud venelastelt laias laastus ainult head, aga Kerli on Moskvas saatkonnas töötades näinud just seda teist poolt.” Nimelt lärmasid pronkssõduri sündmuste ajal Moskva meeleavaldajad täpselt saatkonna juures Kerli magamistoa akna all. „See on muidugi puhas poliitika, mida ei saa liialt tõsiselt võtta,” täpsustab Kerli. „Need olid ikkagi organiseeritud meeleavaldused: tasuta üleriided, restoranitoit, lõbus tutvumiskeskkond.”
Anne kinnitab: „ Ei ole seal Venemaal suhtumine eestlastesse nii halb midagi, pigem on nii, et nagu sina külale, nii küla sinule. Suhted keeravad nässu ainult poliitikud.”
Kerli võrdleb eestlasi ja venelasi: „Eestlane on ühtviisi jahe nii kodus kui ka väljaspool, aga venelane on kodus väga hooliv, ent tänaval võib sust lihtsalt üle sõita. Kui oled venelasega hea sõber, siis ta kannab sind kätel, kui võõras, siis kas või astub sinust üle.” Väga erinev on ka eestlase ja venelase suhtumine staaridesse. „Staarikultus Venemaal tähendab, et staar on ebajumal, keda ei tohi kõnetadagi. Kui oled staari laps nagu mina, siis vaadatakse sindki hoopis teise pilguga. Minul oli tänu sellele palju lihtsam võõrastega jutu alustada. Inimene tuleb ise ligi: kuulsin, et teie olete Anne Veski tütar…”
Anne haarab seepeale jutuohjad: „Ja mina tahaksin Kerli käest nüüd küsida: kas on siis ikka raske olla kuulsa inimese laps?”
Kerli: „Jah, see pole kerge.”
Anne: „Aga kust me teame, et teistel lastel pole olnud ka eneseotsinguid?”
Kerli: „Mina tean öelda ainult seda, mis on minu kogemus.”
Anne (pidulikult): „Ja nagu Kerli ütleb: lapsed ise valivad perekonna, kuhu nad sünnivad. Järelikult: ju siis seda oli millekski vaja.”
Kerli: „Sünnime tõesti selleks, et hingeharidust saada ja edasi minna. Järelikult on mul selles elus olnud vaja just neid kogemusi, mis on juba olnud ja mis tulemas.”
Anne: „Ja kui tulla tagasi selle juurde, et laps valib vanemad, küllap on siis ka Frederikil sinu ja minu kogemust vaja. Mis on temale õige – küll ta suurena otsustab.”

Anne lemmikud:
Lemmikraamat: erinevatel eluetappidel on lemmikud erinevad, aga viimasel ajal olen Sidney Sheldoni raamatud küll kõik läbi lugenud.
- paik: Rocca al Mares mere ääres jalutamine meeldib küll väga
- lill: gerbera
Koerustükk: See oli pigem ikka korralik käkk! Ükskord oleksin Raplas peaaegu maja põlema pannud. Keegi ütles, et vatt põleb väga hästi ja emal oli laua peal hunnik õmblusvatti. Panin selle põlema. Õnneks astus tuppa sõbranna ema ja viskas põleva vati aknast välja.
Minu tütrel õnnestub kõige paremini…: tõe ja õiguse tagaajamine 





Kerli lemmikud:
Lemmikraamat: lapsena oli pikalt Eleanor H. Porteri “Pollyanna”. Nüüd ma enam ilukirjandust eriti ei loe. Viimase aasta lektüüri kuuluvad pigem lastega seotud teemad, Rudolf Steineri loengud ja Waldorf-pedagoogikat tutvustavad raamatud. Kui mõned välja tuua, siis kerge ja inspireeriv Ulla Laxèni “Laul, mis leidis sõnad. Mängu kaudu sisemise vabaduseni”; tõsiselt mõtlemapanevad on Ken Wilberi “Arm ja meelekindlus” ning Alice Milleri “Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine”.
-paik: Laulasmaa männimets linnulaulu ja merekohinaga. 
-film: filme vaatan väga harva. Televiisoristki vaatame vaid peamiselt uudiseid. Kui aga midagi mõnusat välja tuua, mida võib korduvalt vaadata, siis oleks see Audrey Wellsi “Toskaana päikese all”.
-lill: kui mul kunagi lemmiklill oli, siis oli selleks kalla. Nüüd on abikaasa mind kevadiste tulpidega ära võlunud. Kodustest aknataimedest on aga kõige omapärasem kannatuslill, mille õied avanevad vaid üheks päevaks.
Koerustükk: ma olin suhteliselt korralik ja ettevaatlik laps, mistõttu koerustükke väga korda ei saatnud. Isegi õunaraksu ei julenud minna. Ühe korra sõpradega käisin, siis pidi ka süda saapasäärde kukkuma - nii hirmus ja paha tunne oli sees. Edaspidi ootasin teisi pigem kusagil eemal.
Minu emal õnnestub kõige paremini…: kui ma väike olin, siis kindlasti mannapuder ja kampsunite kudumine. Need on nüüd ajalukku jäänud. Praegusel ajal pakuks, et külalislahkus ja soe saun.

www.anneveski.com >>> Manager: Benno Beltšikov: +372 50 98 856 Free website - Webbyt
 
 
Free website - Webbyt