Anne atmosfäär /Eesti Naine
SEPTEMBER 2021
TEKST MEELIS KAPSTAS
/ FOTOD TRIIN MAASIK
/ STILIST MARION LAEV
/MEIK JA SOENG ÕNNE RUDI
/ TÄNAME ATELIER SISUSTUSSALONG
“Ma ei kanna halba meeles. Hea meelega võidab elus rohkem,” tõdeb Anne Veski, meil ja mujal juba viiendat aastakümmet suuri lavasid valitsenud roosiaia laulukuninganna.
Tänavu suvel Värskas Ostrova festivalil käinud kiidavad kui ühest suust, et kütsid teised artistid, mis kütsid – Anne Veski (65) tuli lavale ja sai kohe esimese taktiga – “ja läks!” – peo käima. Kogu publiku, nii mehed kui ka naised, nii vanad kui ka noored. Kui lahe atmosfäär ümbritseb aga Anne elu selsinatsel suvel?
“Davai, Kadriorus, seal kohvikus, kus kõik nüüd käivad,” pakub Anne välja kohtumispaiga. “Mul on seal vastas Iris Janvieris kostüümiproov.” Kokkulepitud hommikul moemajast väljudes viipab Anne: “Tule auto peale. Benno tuli ka – sõidutab meid koju, seal on meil mugavam rääkida.”
Kõik on nagu intervjuudel Annega palju kordi varemgi. Anne põhiline hooandja, abikaasa ja mänedžer Benno Beltšikov (74) istub roolis. “Sõidame, ostame tee pealt saiakesi kaasa,” paneb lauljatar ette. Kuni ta kaupluses käib, tögab Benno: “Meie abielu jooksul pole ta pidanud kuigi palju toidupoes käima, eksib seal lettide vahele ära.” Ent õige pea on Veski tagasi, peos õige mitu paberkotti pirukatega. “Olin kiire nagu välk,” naerab ta autosse maandudes. “Olümpiamängud on sind kiirendanud,” tögab Benno. “Need on meie pere naljad,” tõlgib Anne.
NELIKÜMMEND PUNAST ROOSI RUBIINPULMADEKS
Seljataga on neilgi kahe koroonalaine jagu kahekesi koduellu eraldatust. “Meil on ju ka kärgpere, aga Soome pole me oma sada aastat käima pääsenud,” vuristab Anne köögis kohvi keema sättides. Benno tütar Brigitta (48) on elanud juba aastaid oma perega Helsingis. Õnneks kolis Anne tütar Kerli (43) mõne aasta eest, kui jõudis kätte tema poegade koolimineku aeg, oma perega Eestisse tagasi. “Kerli pidas oluliseks, et poisid saaksid vähemasti põhihariduse kätte Eestis heas eesti keeles. Küll ta siis hiljem jõuab veel kuhugi välislähetusse kandideerida,” on Anne rahul. Aastaid Moskvas ja siis Helsingis diplomaadina töötanud, on Kerli praegu ametis Tallinnas välisministeeriumis.
“Riiklikult tähtsas ametis,” kiidab omal ajal Eesti NSV teenelise kunstniku tiitliga pärjatud Anne muheledes. Saiakeste kuhilat lauale sättides jutustab ta, kuidas sai hiljuti uut pangakontot avades teada, et on “sugulasseoses riiklikult tähtsa isikuga”.
Nelikümmend juulit tagasi sõitsid nad Benno tollase luksusauto Žiguliga kahekesi Pärnusse, registreerimaks oma abielu avalikkuse tähelepanu eest salajas – napilt kaks kuud varem tutvunud Olümpia hotelli administraator ja Eesti menukaimaks nooreks lauljatariks lahvatanud täht.
Tänavu 8. juulil tähistasid roosiaia kuninganna ja tema rüütel oma 40. pulma-aastapäeva. “No mida sa talle veel ikka kingid,” on Benno oma otsusega rahul. “Laeva ega helikopterit ju enam ostma ei hakka, nii ostsin-kinkisin 40 punast roosi.”
Algul mõtlesid nad korraldada seks puhuks sõpradele väikse aiapeo. Kujunes aga nii, et sel õhtul käis vaid peresõpradest naabermaja abielupaar, teisi tiksus käima veel mitu päeva järjest.
“Lillekimpe kogunes tohutult, nagu Metsakalmistul,” teeb Benno võllanalja.
“Ära niimoodi räägi!” noomib Anne.
KUIDAS LOOBUDA LIIGSETEST ASJADEST
Juulist peale on Anne kalender olnud tihe esinemistest festivalidel, kokkutulekutel, erapidudel.
“Kütame üle Eesti ringi nagu oravad rattas,” nendib tegus täht rahulolevalt, “pärast kümmet koroonapiiranguis kuud kodus passimist.”
Kuid eks mõlema koroonapausi ajal ole saanud aastakümnetega koju kogunenud kultuurikihti sirvida ja sorteerida. “Kõik hakkasid remonti tegema, meie samuti. Olime kaua sellest mõelnud, kuid ei olnud aega, siis otsustasime: teeme ära!” jutustab Anne. Näitusesaali mõõtu elutoa seintel rippusid tihedalt parimad paraadportreed Anne tähelennust üle kogu planeedikuuendiku. Riiuleid ja kapipealseid palistasid tänumeened-kingitused. Annet tiivustas oma fotokastides ja ärklikorrust täitnud lavakostüümide hulgas inventuuri tegema näitus, mis aasta eest temast Maarjamäe muuseumis kokku pandi.
Mõned kostüümid eraldas Anne muuseumi püsifondi. Silmitsedes kraami, mis näituselt kastides koju tagasi jõudis, tundis ta südames rahu: “Need asjad on oma osa ära täitnud!” Elutoa heledaks värvitud seintele riputas ta vaid kolm parimat portreed. Ja suurim muutus: Anne elutoas-näitusesaalis trooninud tammine, ligi 300 kilo kaalud piljardilaud lendas välja.
“Kuna mehed pole meil ammu enam piljardit mänginud, seisis see meil aastaid keset tuba kui tüliõunapoiss,” ohkab Anne tagantjärelegi. Benno meelest oleks see iludus võinud seal veel vabalt edasi tolmu koguda. Sel teemal aga ei vandunud Anne mehele alla. “Närisin kui uss õuna sees, kuni saime konsensusele,” nendib Anne naerdes.
Benno haarab jutujärje: “Tühjendades tagaõue kuuri, avastasin seina äärest neli nõukaaegset suurt bensiinikanistrit. Andsin need remondimehele, las viib metallikokkuostu.” Päev hiljem helistas Bennole aga tarkvend-naabrimees: “Nägid telekast, mis Saksamaal toimub! Selles ilmas võib veel kõiksugu torme-üleujutusi tulla. Oma generaator peab majapidamises varuks olema! Kui midagi juhtub,
siis vähemasti külmkapp ei sula kogu kraamiga üles.”
“Näe, andsime kanistrid ära, ja kohe – läheme ostame uued!” tõdeb Anne, itsitades elu absurdi – kunagi ei tea, millal vana asja võib veel tarvis minna.
LIIGA NOORED
Kui tänulikuks publikuks on tütrepojad Frederik (12) ja Dominic (9) vanaema Anne hiilgeaegadest fotosid vaatama ja lugusid kuulama? “Ole nüüd! Igaühel on oma elu,” tõrjub Anne iluleva küsimuse konkreetselt kõrvale. “Nemad on kumbki kaks täiesti ise persooni.” Vanem poiss on arvutifriik. Noorem käib laulustuudios ja viiulitundides. “On meil muusikainimene, talle meeldib esineda!” Küsis näiteks õpetajalt, kas ta tohib kooli kevadkontserdil viiulil kohustusliku kava vahele esitada ka ühe oma loodud pala. Saanud selleks loa, mängis poiss laval söakalt oma loost pool ja teatas siis: “Läks meelest ära, teine kord mängin edasi…”Naerdes vangutab Anne pead: “Sellist asja meil poiste külla tulles pole, et mina olen Anne Veski ja muudkui laulame ja lappame mu vanu pilte.” Kuid tõsinedes ütleb: “Ei, minu pildipakiks on nad liiga noored veel.” Vanaemarolli võtab Anne rahulikult. Peab normaalseks sedagi, et praeguses eas on poiste jaoks sõbrad olulisemaks muutumas kui tema.
Sel suvel elas Annegi Benno kõrval teleka ees tuliselt kaasa olümpiamängudel kulla võitnud Eesti naisvehklejatele. Ja Euroopa jalgpallimeistrite lahingutele. “Mul jääb igast meeskonnast silma oma lemmik. Kas itaallastel oli see eriti pikk ilus poiss – mul ei tule praegu nimi meelde?” saadab Anne küsiva pilgu Benno poole. “Sa vaatad rohkem mehi kui palli,” diagnoosib mees naeruselt.
Teist suve kutsub piirangute loosung eestlasi üles nautima puhkust Eestis. Milliseid uusi paiku on Anne ja Benno siin enda jaoks avastanud?
“Mis sa siin avastad, hommikust õhtuni aias muudkui kasta ja väeta,” rehmab Benno. Kui liiga kuumaks läheb, on parim paik külma duši all. Anne täiendab, et kontsertidega on neil Eesti niikuinii risti-põiki läbi sõidetud. “Parima meelega olen vabadel päevadel kodus. Jumal tänatud, meil on maja. Ma ei kujuta ette, kui pidanuks nüüd piirangute aja kitsa korteri seinte vahel istuma!”
KOROONA PÄRAST LUKKU LÖÖDUD VENEMAA
Anne mäletab kuupäeva täpsusega – oli 6. märts 2019, kui ta käis viimati Moskvas esinemas.
Venelased on ülitruu publik. Täht, kelle nemad on kord südamesse võtnud, neile südamesse ka jääb.
Või tunneb Anne endamisi siiski muret: kes silmist, see meelest?
Mõnuga kohupiimapirukat haugates reedab Anne: “Avaldan sulle nüüd esimest korda kogu elu jooksul: olen ka sellega juba ammu arvestanud. Saad aru, see ei ole minu jaoks probleem.” Maitset nautides selgitab ta: “See kõik on olnud, ja veel praegugi on mind kutsutud Moskvasse teleesinemistele, sügisel soolokontserte andma… Mulle sellest piisab. Veski ülevenemaalistest tuuridest ei räägi me ammu enam. Ei jaksakski neid vahemaid enam sõeluda.”Paljud Anne leivanumbritest, nagu “Eilne päev”, pärinevad 1990ndaist Vene suurte hitimeistrite sulest. Kas võiks näiteks Saruhhanovilt või Krutoilt sündida Anne Veskile midagi uut?
“Oh ei, praegusel ajal toimetavad ju kõik suured omadega omas mullis.” Pealegi pole Moskvas truu publiku ees uusi laule väga vajagi. “Sinna kutsutakse mind esitama ikka omi vanu kuulsaid hitte, mida kolm põlvkonda publikus kõik peast teavad. Ikka “Krutoi povorot” – see oli, on ja jääb.”
Veebruaris oma 65. sünnipäeva paiku täheldas Anne, et kõik Vene põhitelekanalid tähistasid seda Veski videosalvestustega. “Materjali, mida minust näidata, isegi kui ma kohal pole, on küllaga.”
ÕIGEL AJAL INVESTEERINUD
Seda hirmu, et töötus ja vaesus ukse taga koputavad, pole talent oma hooandjast abikaasa ja mänedžeri Benno kõrval pidanud vist elus tundma?
“Meil on kõik hästi,” tõdeb Anne. “40 aastat on lavatööd-tegemist jätkunud. Olen TPI ökonomistiharidusega, eks me ole teinud õigel ajal õigeid investeeringuid ka.” Nii et isegi kui Anne enam ühel päeval lavale ei läheks, siis… “Meie eluks peaks investeeringuist piisama. Me ei larista, meil on piisavalt ja me teeme tööd piisavalt.”
Siiski – Benno tunnistab, et korra Eesti vabariigi algusaastail said nad täielikult vastu pükse ka. Võttes kuulda ühe profi nõu kõik oma suurel Venemaal teenitud rublad kähku ühte uude panka väärtpaberitesse investeerida. See pank läks peagi hingusele. “See oli pauk. Uskusime, et pank ju – kindla peale värk. Pärast öeldi meile, et “õigustamata risk”.” Anne lisab noogutades: “Kui keegi nüüd minu nõu küsiks, siis mina ei soovita teisest pensionisambast raha välja võtta. Sest üldjuhul meie vanema põlvkonna inimene ise investeerida ju ei oska ja raiskab selle raha lihtsalt tuulde.” Anne ja Benno on investeerinud kinnisvarasse.
EDUMEEL JA TÄNUMEEL
Noorena tippu jõudes usub iga täht meelsasti, et on eeskätt ikka ise oma edu sepp. Tänulikkus kõigi vastu, kellele me oma edu võlgneme, jõuab pärale elu teises pooles, tagantjärele.
Pirukalisa lauale lahti pakkides möönab Anne, et tal on väga vedanud: “Minu ema ja isa olid musikaalsed, panid mind muusikakooli klaverit õppima. Iga lapsevanem seda ju ei tee, ja naljalt ei lähe ükski laps ise muusikat õppima.” Tänu vanemale vennale Mati Vaarmannile sai Annest Rapla koolibändi liige. Hiljem venna kannul Tallinnasse jõudes kohe ka solist tema bändis Mobile, mis võeti filharmoonia palgale. Edasi tuli juba Vitamiin ja hitt “Roosiaia kuninganna”, mis lennutas Anne
hoobilt üle-eestilise populaarsuseni. Selle menu laineharjal tuurles Anne kaks aastat ja nii oleks see
ilmselt kestma jäänudki, kui poleks tulnud Benno…
Legend räägib, kuidas kord oli Anne taas Vitamiiniga kusagil Lõuna-Eestis kolhoosipidusid pidi sõidus. Ühel öösel sõitis Benno autoga kontrollima, kuidas tema noorikul seal ka läheb. Avastanud, et Anne puhkab magamiskotis klubijuhataja laua all – laua peal pidusöökide-jookide jäänused ja toanurkades norskavad bändipoisid –, otsustas Benno hoobilt: “Sellega on lõpp, Anne väärib paremat ja enamat!”
Anne on tänulik. Kuid ütleb, et haaras ka ise igast võimalusest kümne küüne ja töötahtega kinni. “Suure Venemaa vallutamine, üle Nõukogude Liidu populaarseks saamine – see on suuresti ka Benno töö! Tema oskas siis vene keelt väga hästi, mina purssisin seda algul väga imelikult. Benno oskas, kellega vaja – kohalikega kohalikul moel – asju läbi rääkida ja diile teha.”
Benno nõustub: “Ma näen näkku vaadates kohe ära, kas on asjalik inimene või mõni niisama vend. Leidsin koostööks enamalt jaolt õiged inimesed. Muidugi oli seal igal pool kõvasti jooksmist kõiksugu tagatubades.”
Anne kinnitab: “Midagi ei sünni niisama, pead inimestega läbi saama, teletoimetajatega, suurte kontserdikorraldajatega.”
“Pipardamise või tühipalja lömitamisegagi ei saavuta seal midagi,” jätkab Benno. “Võetakse järgmine, seal on järjekord ukse taga,” noogutab Anne.
MIS ROOSIAIA KUNINGANNA ELUL HÄDA…
Nii ilmselt mõtlevad paljud Anne Veskit eemalt imetledes.
“Väga õigesti öeldud!” naerab laulja. “Võin vaid ette kujutada – oled artistina noor ja roheline kena neiu, esined-sõidad mööda avarusi ringi vaba ja vallalisena – see ilmselt pole meelakkumine. Sagedamini peavad ju vastu need naisartistid, kelle mees on bändis direktor või siis pillimeeski. Üksinda maailma vallutada on naisartistil ikka väga raske!”
Võrreldes muu ilma diivadega paistab Anne Veski oskavat kõiges piiri pidada. Ei liialdamist, sõltuvusi ega kõiksugu hüsteeriliste noorendus- ja salenemisprogrammidega kaasa jooksmist.
“Seda on ju näha jah,” tögab Benno.
“Ah mis,” rehmab Anne. “Kõik naised on teinud sadu dieete, mina ka. Aga looduse ja iseenda vastu ei saa. Terve elu olla võitluses, see tähendab – oled pidevas stressis ja pahas tujus. Pigem hüppan-kargan laval rohkem ja luban endale head-paremat süüa selle võrra rohkem.”
Viimase katse tegi Anne oma 45. sünnipäeva suurpeoks, mida peeti uhkelt hotellis Tallinn. “Siis sain veel kahe nädalaga seitse kilo alla, aga – mis kiirelt saavutatud, see kiirelt läinud. Enesepiitsutamine… see pole minu teema,” paneb Anne punkti.
Sõbrannadega veini mekutajat pole Annest kunagi olnud. “Kui heas tujus pere ja sõpradega võtta, siis head haljast, korraliku Eesti toidu kõrvale. Kui pidu, siis pidu!” Ainuüksi tema kuulsa lavasoengu järgi eristab Anne Veski silueti kaugelt ja poolpimesi. Küsimust ära ootamata plaksab Anne: “Nüüd viimati seal Ostrova festivalilgi kuulsin, kui üks naine lasi minust möödudes oma auto aknaklaasi alla ja sosistas mehele: “Nii, tahan nüüd ligidalt oma silmaga näha, kas tal on see soeng jälle peas!”
Selle ainuõige soengu lõi talle juuksur-jumestaja Õnne Rudi tosin aastat tagasi ajakirja Pere ja Kodu kaaneloo fotode tarvis. “See oli puhta juhus ja äratundmine, et vaat tema juurde ma käima jään! See on nii hea soeng, et seisab kolm päeva püsti peas.” Anne tunnistab, et see lavailu loomine võtab ka kolm tundi tegemist ja ta ise sellega hakkama ei saaks.
Kodus kannab Anne oma “Roosiaia kuninganna” päevist tuntud lihtsat paažisoengut. Söandan kiita: see mõjub armsamalt ja nooruslikumalt. “Ei, kurjam, see pole see!” reageerib Anne. “Veski peab olema ikka artist! Anne on iseasi, hoopis teine inimene – tema võib minna lidus peaga poodi. Mustad prillid ette, ja lähen!”
Kui valutult käis Annel enesega leppimine teismeeas? “Hull peast, kui vaatan oma noorusaegseid fotosid, polnud mul seal midagi peeglisse viriseda, et miks mind pole ilusamaks loodud!” Sääraseks lollusteks ei jäänud Annel aegagi, järjest jagus tegutsemist. Tema arvates ketrab selline eneseanalüüs käima siis, kui inimesel midagi muud teha pole. “Siis hakatakse endas kaevama. Parem mine kaeva aias maad, ei jää aega lollustega, mingi psühholoogilise või imagoloogilise analüüsiga tegeleda!”
Lauljana on Veski olnud iseõppija. “Tollal oli algeline helivõimendus, pidin suutma üle laulda trummidest ja kitarridest. Teisalt tänu sellele jäigi mul ehk omapära alles. Ühest inkubaatorist võivad tulla väga ühesugused kanad,” imestab Anne nüüdisaja noori lauljatare, kes treenivad-lihvivad oma hääli, et kõlada oma maailmas tuntud iidolite moodi.
”NÜÜD ON JÄRSK PÖÖRE TEHTUD JA SELJATAGA…”
kõlavad tõlkes Anne Veski Venemaal kõige armastatumaks tunnushitiks jäänud laulu “Krutoi povorot” (eesti keeles “Eilne päev”) sõnad. Ent millal tundis Anne viimati oma elus, et tehtud sai võimas kannapööre?
Mõelnud hetke, ütleb ta: “Ei mingit povorot’i, olen järjest selget ja sirget teed mööda läinud, ja lõpuni.” Ja ütleb siis lihtsalt: “Ma ei hakka siin ilusaid, sügavaid vastuseid tuletama. Ma pole olnud ega ole ülemõtleja, rohkem tegutseja. Muidugi, 90ndatel toimus muutus, kõigil artistidel, mina jäin ikka Venemaal edasi käima. Mõni kiidab tagantjärele, et “Eesti vabaks saades ma enam ei tahtnud”.
Tuhkagi! Lihtsalt ei kutsutud enam. Mina tegin koostööd kõigi uute tele- ja raadiojaamadega ja olen ka sealsel turul siiani vastu pidanud.”
Aga eraelus?
Vähe mõelnud, ütleb Anne, et ainus suur kannapööre oli 21aastaselt: otsus vaid paariaastase tütrega lahkuda boheemlaslikku elulaadi triivinud abikaasa Jaak Veski juurest. “See oli suur otsus,” tõdeb Anne napilt.
Küttes kui sõrmenipsust kogu rahva lustima kuitahes suures saalis või lauluväljakul, millal koges Anne oma elus viimati: oi, viibi hetk, on lahe atmosfäär!?
“Ikka Horvaatias,” vastab Benno mõlema eest. “Just!” nõustub Anne. “Jumal tänatud, meil on head peresõbrad, tänu kellele oleme saanud olla aastaid suviti Horvaatias nende jahi peal. Seal päikese all oleme tundnud end kui parimas mõttes valged inimesed paradiisis.”
Anne tunnistab, et on ära hellitatud tuuridest Nõukogudemaa avarustesse, seal supertähti saatnud hoolitsusest. “Kõik sõidud vaatamisväärsuste juurde olid meile ette korraldatud. Neid sai siis küll ja küll.” Võib-olla sellepärast pole nad hiljem Bennoga kahekesi midagi keerulisemat ette viitsinud võtta kui päikesepuhkusi, peesitamaks niisama soojadel randadel.
“Tore, et me elus on sõpru. Tänu nendele võtsime jalad kõhu alt välja ja seiklesime Austraaliaski, kuhu ise poleks väga kippunud. Heade inimestega on meil elus vedanud, see on peamine.”
Anne sõnab ühtäkki vaiksemal ja mõtlikumal häälel, et talle meeldib ütlemine: kui on hommikul põhjust üles tõusta ning kuhu ja kellega minna, pole midagi muud vajagi. Lisades siis kohe Veski kvaliteedis reipusega juurde: “Mina ei taha oma ellu mingeid järske pöördeid! Ujun ikka sinna, kus mõnusam. Vastuvoolu ujuja ma pole. Ja jumal tänatud, et see lahe atmosfäär – “Hea tuju laul” – minuga kõige tugevamalt seostub.”
Leave a Reply
Want to join the discussion?Feel free to contribute!